Tagasi Tšehhias, ehk kuidas me konvekal käisime

 

Tak jo, konvekas läbi, paneme mingi suvalise jutu kirja.

Susanna geniaalse plaani tõttu läksime me läbi Londoni. Ma vähemalt saan sellest suurepäraselt aru… tundub, et tal on Londoniga umbes samasugune suhe kui minul Ceske Budejovicega. Aga ma siiamaani pole kindel, kas see oli geniaalsus või ülim totrus – nüüd on vähemalt Londonis käidud, aga kuna ma sain reisi öösel mingi 3 tundi magada ja järgmisel ka siis 6 tundi und 72 tunni jooksul tähendab seda, et ma olin konvekahommikul Trebonisse jõudes peast kahtlane. Pehmelt öeldes. Õnneks tudengite suunataju oli parem ja jõudsime õigesse kohta, kuigi see oli täiesti vastupidises suunas sellest, kuhu poole ma oma aruga oleks minema hakand.

Popbio Tšehhis tähendab õnneks seda, et ma tean kõiki. Või noh paljusid, nii et sotsialiseerumisega eriti probleemi polnud, korraldajad on vanad sõbrad ja üldse on tore.

Toimumispaik oli noh… imelik. Meie esimene emotsioon oli, et me oleme vanadekodusse sattunud. Tegelikult see oli mingi sanatooriumilaadne asi aga noh… hommikumantlite ja karkudega vanakesed sebisid igal pool ringi. Ega see midagi uut samas pole – üks NERN konvekas toimuski pmst vanadekodus. Meil olid seal veel need voodid mida sai nupust üles ja alla lasta.

Selle konveka suurim pluss oli söök. Vähemalt tavalisest menza toidust oli see mäekõrguselt parem ja ületas ka selle restorani, kus ma eile käisin. Kohvipausid olid ka korralikud ja saiakestega (kuigi teinekord võiks õunad pooleks lõigata ikkagi), aga üldiselt, hollandlased võtke õppust ;).

Trebon, kus see värk asus on muidu nunnu. 7000 inimest elab siin. Ja Susanna ning Hanna, kui te seda lugema juhtute siis… siin tõepoolest pole linna-ühistransporti. Ja me elasime konvekamajast nii kaugel kui üldse andis, mu mobiili arvates on see juba Domanin mitte Trebon. Igatahes igal hommikul sai teha meeldiva 3,5km jalutuskäigu. Õhtul muidugi ka. Linnulennult oleks olnud 1,5km, aga vahepeal oli mölakas kalatiik. Pindalalt suurem kui linn ise. Tänu sellele oli iga päev konvekamenüüs karpkala.

Ööbimiskoht on muidu igati viisakas – me nimelt üürisime ühe maja ülemise korruse. Tagasihoidlik aga kena. Isegi ühtki pilti pole seina peal ja voodeid on kokku 5. Elutoa tugitoolid ja kineskooptelekas on natuke kitsh, aga nt vannituba on täitsa kena ja uus. Hanna rääkis kuidas ta vannis seistes sai pea katuseaknast välja pista, aga noh pikkade inimeste probleemid eksole. Eile karjusid allkorrusel mingid tited aga nüüd on õnneks kõik minema läinud ja ma olen siin üksi.

Tagasi konveka juurde – Susanna võitis oma ettekandega kolmanda koha ja siis kõik käisid teda kiitmas. Aga ongi ilgelt tubli, eriti veel bakatudengi kohta.

Peakorraldaja oli mingi hollandi tont, kes kippus hirmsasti kõiki musitama. Õnneks mitte mind, aga Susanna sai oma kolm põsemusi küll kätte. Nagu ka enamus korraldajaid, kuigi enamus tšehhi mehi piirdusid käesurumisega. Mulle meeldis see tüüp, kes käesurumisega ei leppind vaid ikka hollandlast musitama kippus. Haa, paras. Ja olles aasta aega Hollandis elanud… ei nad ei tervita üksteist kolme põsemusiga, seda teevad itaallased.

 

Peale konvekat on minu eesmärkideks Tšehhis need, mis ikka kui ma siia satun:

  • Külastada sõpru

Näha Frantat – tehtud. Ta oli konvekal nagu ka enamus muid mu tuttavaid biolooge. Ja muidu on teda ka lihtne leida, tuleb end Hammondi baari muusikaõhtule kohale vedada. Ja ma tean kus ta elab, ha ha.

Kohtuda Jarkaga – minu tšehhi kaksik. Kui kõik hästi läheb, siis homme ma ööbin tema pool. Õnneks ta enam ei ela kuskil karuperses, aga pole lihtsalt veel Tšehhi jõudnud. Varasematel aastatel oli tema külastamine kõige hullem ettevõtmine, tunniajase kokkusaamise nimel kulus mul terve päev kuna ta elas mingis tillukeses künkakülas keset Šumavat, kuhu buss eriti ei käinud. Õnneks on tal nüüd normaalsem töökoht Budejovices ja ta ikkagi otsustas et ei hakka nunnaks.

Soome Tiina – sõbranna, kellega koos me peaaegu 5 aastat tagasi Tšehhi tulime. Ta ei läinudki kunagi koju tagasi. Olgem ausad, ma ka ei tahaks Põhja-Soomes elada. Tema on ka juba nähtud, kuna ta töötab hostelis siis me ööbisime seal mingi… 5 tundi.

Kirsiks tordil oleks näha ka Pavelit, eelmisel aastal kui ma käisin põgenes ta selleks ajaks Argentiinasse :D.

  • Täiendada oma teevarusid. Siin on kõige tihedam teemajade kontsentratsioon väljaspool Hiinat. Ja mina olen põhjalik teesnoob.
  • Hammondi muusikaõhtu 🙂 minu guilty pleasure, olen jah imelik. Praegu ka kuulan tšehhi muusikat.
  • Süüa palju jäätist, sest ma olen mentaalselt 12 aastane, aga mul on sadades kordades rohkem raha kui siis. Pluss siin võib leida itaalia headusega jäätist tšehhi hindadega. Täna ma ostsin piraka masinajäätise nt 10Kc eest… see on mingi 37 senti. Tõele au andes, see oli väga veider jäätis. Maitseks oli märgitud “smurf” (smoulovy) ja värvilt oli sinine, aga sidruni maitsega. Red Bulli maitseline jäätis oli ka hämmastavalt … normaalne.

Lisaks üritan ma natuke päevitada – on aeg oma keha päiksega harjutada, mul on mingi jabur päikseallergia mis esimese päiksega võtab naha sügelema. Ja kui saab valida, siis ma eelistan et mul sügelevad praegu korraks jalad, kui et millalgi päris suvel mu keha üritab mulle histamiinirünnakut teha. Rätiku panin ka pähe – Hanna jutt sellest, kuidas ta sai päikesepõletuse oli liiga hirmus. Me saime kõik Londonis veits päikest, lihtsalt õhetamisest kuni rantideni olenevalt sellest kui blond keegi oli 😛

Deeem ma tahtsin moodlest robootika slaide vaadata (kohe peale kojujõudmist tabab mind eksam) aga ma ei arvestanud ajavahega ja nüüd on moodle’i hoolduseaeg. Ja mul on uneaeg.

See on mingi kunst mida ma Trebonis nägin – need silmadega tüübid on tossuseened.WP_20160508_12_30_05_Pro

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

28.juuni. Kojuminek.

NII, SELLEGA ON MINU TŠEHHI SEIKLUSED PRAEGUSEKS ÜHELPOOL. MIS EI TÄHENDA, ET MA SINNA KUNAGI TAGASI EI LÄHEKS (ÕIETI SATTUSIN SINNA TOL SUVEL KORRA VEEL), AGA ÕPPIMISTEEMALISI ASJU POLE SEAL LÄHIAJAL VÄHEMALT PLAANIS.

22062012328

Kes kogemata öösel selle kivi peale astub, ei leia enam koduteed.

 

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

27.juuni

Avastasin enda jaoks veel ühe uue käigu vanalinnas, kus oli ka kaev.

Jäätised – märksõna siin failis ütleb, et jäätised. Okei kuna see oli peaaegu aasta aega tagasi, siis eeldatavasti sõin ma jäätist.

Ja pookisin end kaasa Hispaania näidendit vaatama, mida Luis lastega lavastas ning läksin siis ära, õhtul olin Tiinaga Prahas. Vaatasime üle Paveli soovitatud pissivad skulptuurid – 2 metallist meest, kes pissivad Tšehhi kujulisse basseini. Me leidsime ka piraka kärnkonna, kes hüppas plataki-plataki mööda munakive. Takkapihta lõin ma oma varba lõhki või sandaali õmblus hõõrus või noh igal juhul verine ta oli, aga kuna vihma sadas ja küllalt jahe oli siis ma esimese hooga ei saanudki aru mis siis juhtus. Ilmselt mõni klaasikild sattus kuskile vahele.

Tegelikult polnud midagi hullu, aga kuna ühtki trammi ega midagi ei sõitnud enam siis ma koperdasin sama targalt edasi ja umbes tunni ajaga jõudsime koju, kus ilmnes et jalas on nii väike auk et see ei vääri isegi mitte plaastrit, müstiline kust kõik see veri tuli.

P1110750 P1110758

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

26.juuni

Lõpuks ma nägin ära kus see neetud konn seal kiriku peal on. Legend räägib, et seal on konn ja draakon ning kui nad kokku saavad tuleb maailmalõpp või midagi taolist. Igatahes ma otsisin talvel midagi hoopis konnalaadsemat kui see käkk. Käisin ühes kunstigaleriis ja niisama linna peal hulkumas ning jätsin Jarkaga hüvasti. Ta valmistus peagi oma korterist välja kolima ja tähistas korterikaaslastega seda ka. Õhtupoolikul mõtlesin ka Fra’le head aega öelda ja sattusin linnaplatsil tantsuperformance’i peale kus ka osad tsirkuseklubilised tegutsesid. Kunstmuru oli laiali rullitud, nii et seal oli päris mõnus kõhutada.

P1110660 P1110666 P1110677 P1110695

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

25.juuni

Polnudki nagu tuju kuskile minna. Laiskus oli peal, jäätist ostmas siiski käisin. Peadest rääkides – linnaväljakul oli suur pea, kuhu sai sisse minna ja mis oli täpselt Paveli nägu.

P1110619

Tsirkusetegelased olid Slavie kõrval pargis, kus oli miski lava mille ees nad siis taidlesid.

Muusikaõhtu oli seekord tagasihoidlik kuna Franta ja üldse enamus rahvast oli kuskil ära.

Kuna see oli ka Arnase ja Ieva viimane õhtu, siis jagasin end jälle kahe baari vahet. [Kui kedagi huvitab, siis Arnas ja Ieva kihlusid sügisel natuke peale seda kui ma neid uuesti külastasin  ja abiellusid 2013 aasta kevadel. Arnas kirjeldas mulle põhjalikult millise sõrmuse ta plaanib teha lasta… esimese hooga ma pidasin ideed veits napakaks aga tegelikult tuli täiega ilus].

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

24.juuni

Pavel piinab ennast esseega. Kui ma saabusin, oli ta ikka veel üleval. Ma tegin maasikakooki (jah, needsamad kolmapäevased maasikad, mul lihtsalt polnud aega neid süüa vahepeal). Pisarakooki. Osaliselt selleks, et mul oleks tegevust ja ma ei tüütaks Pavelit. Tulemus oli lihtsalt suurepärane. Pavel ütleb, et see pole tort kuna tordil on mitu korrust. Kõik mis on lapik on kolač (kook? Pirukas? Kohupiimakorbi sugulased igatahes kuuluvad siia nii et võib ka saiake olla). Tõtt öelda vahet pole kuidas seda nimetada. Kui tort valmis sai, läksime ujuma. Kuna Pavel ei salli väliujula rahvarohkust siis läks ta vabatahtlikult siseujulasse (imelik peast!) samas kui mul õnnestus seekord neile selgeks teha kuhu mina minna tahan ja sain õuebasseini… mis tol hetkel polnud üldsegi ülerahvastatud. Algul. Teel ujulasse nägime kõnniteel suuri kollaseid kombitsaid. Need kuuluvad umbes 4 meetrisele klaasplastist kaheksajalale. Ohutuslint oli ilusti ette tõmmatud ja puha.

mobiil 340

Ja täna nägin ka Jarkat taas – ta pere valmistus minema nende suvemajakesse ja nad võtsid ka minu kaasa. Jarka kandis autos kaelatuge… ja arvestades kuidas ta isa sõitis, oleks ka mulle üks ära kulunud. Muidu tundus ta pere igati nunnu ja tore. Vanemad tahtsid väga inglise keelt õppida ja nooremal õel on kõige punasemad punased juuksed, mida ma näinud olen. Välimuse järgi ma võiks peaaegu neljandaks õeks sobida.

Külas Jarka näitas mulle oma lemmikkohti ja siis me läksime draakonipaadiga sõitma (koos veel umbes 20 külaelanikuga). Nad harjutasid draakonipaadi võistluse jaoks, mis toimub järgmisel nädalal. Meie põlvitasime paadi ninas suure trummi ees ja karm õde tagus trummi ning karjus inimestele et saada paat liikuma ja pöörama nagu vaja. Me saime kõik muidugi veidi märjaks. Meie paadil puudus seekord pea ja saba aga võistluse ajal on neil korralik paat.

Hea, et me esimese korraga ujuma ei läinud kuna jões oli toimunud ökokatastroof. Kolmapäevase tormi tõttu oli veepuhastusjaam üle ujutatud ja igasugust sitta hulpis jões. Me nägime seda liigagi lähedalt kanuus ja korjasime mõned plastikpudelid. Jarka irvitas, et iga kord kui ta mu Pavelile tagasi annab olen ma kas läbimärg või haisev või mõlemat! Ja smrdím!!! Chtem sprchu!

Ja kui sellest veel ei piisanud, kui ma olin tagasi CB’s läksin ma kohtuma tsirkuseinimestega. Kolm neist õppisid parasjagu cajovnas, täna neil esinemist ei olnud, küll aga töötuba. Ja home ma näen neid jälle (mul oli mote minna Cesky Raj’sse või siis Fra’ga välitöödele aga paistab et ka siia jäämine on hea variant).

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

23.juuni – jaanipäev

Läksin ühikast minema. Aitasin toakaaslasel asjad autosse panna (nad lähevad autoga Sloveeniasse). Ieva ja Arnas on juba Ieva sugulastega mööda riiki seiklema läinud. Nii et võtsin oma koti selga ja läksin Paveli poole (ja sõitsin trolliga ühe peatuse jänest). Hämmastav sarnasus eelmise lahkumisega, ainult et seekord ei olnud administraatori juures võimalik mune puruks lüüa kuna enamus mu söögikraamist oli tahtlikult Fra külmkappi jäetud. Vähemalt ei olnud särav talvehommik J hoopis suve. Ja ühikate ning raamatukogu vahelisel muruplatsil õitseb ristik, mitte pole lumeriismed. Sellel kuramuse põõsal, kuhu mu vihmavari ükskord kinni jäi on nüüd lehed ja linnud (enne olid õied ka).

Pavel sättis Marketaga jalgrattaga sõitma minema. Ma küll ei suutnud piisavalt entusiasmi üles näidata ja ajasin Paveli segadusse. Tegelikult ma muidugi natuke lootsin, et mind võetakse ka kaasa. Üldse on temaga üsna keeruline suhelda – ma pole siiamaani suutnud aru saada mille üle ta pahandab ja mille mitte. Geinaljad on näiteks okei, osad toidunaljad ka, ilmne hüperaktiivsus aga mitte. Ilmselt ma pean leppima sellega et tema meelest ma olen emotsionaalselt 12 aastane… aga noh ma hakkan vigisema ka kui ma oma igapäevast jäätist ei saa, nii et põhimõtteliselt võib tal õigus olla. Vahepeal ma arvasin, et mul pole tänulikkuse väljanäitamisega probleeme, aga kui ta ajab mul juhtme kokku ja ma pean oma iga lauset kaaluma, siis ikka on küll. Ega ma ise ka magistritöö kirjutamise ajal teab mis seltskonnalõvi polnud, tema teeb sisuliselt praegu sarnast asja läbi. Igatahes sain ma Paveli vana ratta (ulmeliselt kõrge) ja me läksime Marketa juurest läbi ning väntasime Hluboka nad Vltavousse. See on see valge loss, mis ühika aknast kätte paistab. Täitsa tore oli, vaated olid kenad, päike lajatas ja teeäärses külas sai jäätist. Jäätiseputka asus ulmelise maja ees, mille aknast vahtis välja kaks jurakat papagoid (need suured noh, aarad vmt). Ühe euro eest saab siin suure pehme jäätise ja peenraha jääb veel ülegi (20-25Kč, rohkem raha ma kaasa ei võtnudki kui mündid taskupõhjas), sellest võiks mõni muu maa küll õppust võtta. Lisaks kasvasid tee ääres murelipuud. Marketa upitas mu puu otsa… selle konkreetse otsas mureleid eriti palju polnud küll. Aga nüüd ma vähemalt näen eakohane välja (kriimud põlved ja küünarnukid).

Kui me ühes mõttetus restoranis lõunatasime, nägin ma õues Šarkat (tšehhi ülikoolipoolne koordinaator sellele programmile, kus ma olin), selgus et ta töötab siin lähedal ühes hotellis.

Mina võtsin söögiks salati, mis oli suht kindla peale välja minek. Samas Marketa toit oli nii jube, et ta jättis oma cancer potato’d pooleli. Pavel tutvus kõrvallaua inimestega, kes tuleb välja olid Kolumbiast… ja soovitas neil teise restorani minna /hehee, nad ka pidasid Pavelit esimese hooga hispaanlaseks/. Nii säravat Paveli-naeratust ma polnud küll ammu näinud. Nagu oleks pahandust teinud. Aga noh pärast ta rääkis kuidas ta mingile restoranile tarbijakaitse kaela ässitas ära sokitud rummitee ja debiilse arve pärast… nii et tal on toiduga mingi värk.Kuna Jarka elab tegelikult Hluboka lähedal, otsustasin ta üles otsida. Teised läksid koju tagasi ja peale väikest instrueerimist telefonis läksin ma teda otsima. Paari aasta eest mul poleks pähegi tulnud mingis võõras kohas võõral maal kellegi teise jalgrattaga ning ilma kaardita kuskile minna. Kuid ma leidsin ta küla üsna hõlpsasti. Jahindusmuuseumi ees oli sedapuhku laat /annetasin oma viimased kroonid öökullide heaks/ ja kullide-kotkaste näitus.

Sealt kus Pavel arvas, et 99% tõenäosusega tuleb paremale minna tuli tegelt ikka vasakule pöörata aga õnneks ma sain bussipeatuste nimede järgi kontrollida kuhupoole ma minema pean. Külas tuli Jarka mulle kabeli juurde vastu ja oligi korras.Jarka aed = rohkem kirsse! Me tegime väikse lõuna puuviljaknedlikutega kirsipuu all, vahetevahel käsi plaksutades et peletada linde. Ja neil on kuradikujulised hernehirmutised puu otsas!

Ma korjasin Pavelile mõned kirsid (ei, ma ei lubanud Jarkal redeli otsa ronida, ta sai ise ka aru et see pole hea mõte kuivõrd ta pea pole ikka veel terveks saanud). Seejärel sõitsin Budejovicesse tagasi, mööda kalatiikide vahelist teed, et ei peaks maanteel sõitma. Ei eksinud ära. Ähvardavad vihmapilved luurasid igal pool, kuid õnneks piirdus asi vaid tuulega. Tõsi küll, linnas ma püüdsin Husova tänavat vältida ja sattusin seetõttu Vystavište tagant (Tesco on niisiis seal!) hoopis jäledama magistraali peale. Selline kus autod kimavad mitmes reas ja kõnniteed pole üldse olemas, on ainult müür. Lõpetasin ikka seal ristmikul, kuhu ma algul välja oleks jõudnud. Kui ma koju jõudsin, siis Pavel kirjutas ilusti oma laua taga kuigi ta vist väga produktiivne ei olnud. Aga ta eriti ei kohkunud ka kui ma kirssidega karbi ta rõduuksest sisse pistsin. Kuigi see oli juba veidike piiripealne nali… või noh, välisuks käib lukus nii et põhimõtteliselt sisehoovi pääsevad ainult need kellel on võti.

Vahetasin riided (erandkorras tuleb kleidi all kanda lühikesi teksaseid kuna tsirkuseinimeste grilliõhtu võib ka akrobaatikat sisaldada). Ja läksin Stromovkale. Pisut zongleerimist, laulmist, tilluke lõke kaasaskantavas grillis mis näeb välja nagu rauast kohver. See nägi välja nagu mustlaslaager… või tsirkuseplahvatus! Värvilised zongleerimispallid rohu sees… ja rõngad, bumerangid, kriketivärgid, muusikainstrumendid. Ja toit. Ja mütsid ning tekid ja kummalised inimesed tegemas ägedaid asju. Minu grillitud banaanidesse suhtuti küll veidi kahtlevalt. Ja seda, et täna on aasta lühim öö ei teadnud ka keegi. Esimest korda elus nägin ka lendavaid jaaniusse – ja püüdsin ühe neist läbi pimedas helendava zongleerimisrõnga. Enam vingem ei saa olla.

Jirka saatis mu koju, kolme pirniga maja fassaadil pirnide vahel rippus nahkhiir. Muukisin end võimalikult vaikselt uksest sisse aga Pavel ei maganudki veel.

P1110588

 

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar